Invent-tuur on näitus leiutamisest.
Arhitektuuri ja disainigalerii, Pärnu mnt 6, Tallinn
5-18. veebruar 2009

Leiutamise eeltingimused on:

• Liikumine: nt bussisõidud Tartusse, rattasõidud Stromkal ja Kakumäel
• Valgete lehtedega märkmik.
• Sõnavarast puuduvad laused: „Seda on alati nii tehtud.” „Kõik on juba leiutatud.”
• Alaarenenud autoriteeditaju.
• Piirangutes peituvatest väljakutsetest innustumine.
• Kord visualiseeritud idee võimalikult rutuline muutmine käegakatsutavaks käepärasega.
• Ja nende käepäraste vahendite äratundmine veidrates paikades. Seoste nägemine.
• Õiged inimesed õigel ajal.

Leiutusprotsessis on mõnus nii see ideevälgatuse hetk, kui ka intensiivne analüüsiperiood, nii idee realiseerumise rõõm kui ka usk sellesse, et nähtavaks tehtud tulemus saab sädemeks ja innustuseks järgnevatele koostööprojektidele.

Siia näitusele tõin kolm leiutusprotsessi – nii hetkeseisu kui ka seostekogumi ja tulemusteni viinud mõtteraja, mis kaugeltki alati pole sirgjooneline. Ja hea ongi.

Need lahendused on
1. Reguleeritavate piivahedega suga, millele panin nimeks ADRE ADjustable REed.
Suga kangastelgedel hoiab lõimelõngu üksteisest võrdsel kaugusel. „Miks just alati võrdsel?” küsisin mina. Kudumise käigus piivahede muutmine annab võimaluse enneolematuteks kangastruktuurideks.

2. Lehtmaterjalist (näitusel mudelehitajate lennukivineerist) kootud soomusmaterjal. Seinatekstiil KILPSILM.
Lähtepunktiks küsimus: „Kuidas saaks kududa puust soomuselist pinda?” Suur abi oli firmast Horizon Packaging ja Vahur Hermist, kes on valmis uusi materjale katsetama.

3. Lahtivõetav ja kokkupandav heidepoom, mis tegi võimalikuks Raasiku villavabriku heide kasutamise loomaks vanutatavaid käsitöömaterjale. Jämeda heidelõnga VEEVI sünd firmas Viru Vill, kus Märt Raudsepp on tekstiiliinimeste rõõmuks valmis igasugustele ideedele õla alla panema.

Tänu õigete inimeste eest
Selles punktis, kus idee on korra läbi proovitud, toimub minu puhul energia ja huvi kandumine teistesse sfääridesse. Reguleeritavate piivahedega soa puhul jäi asi pärast esimese prototüübi katsetamist soiku 4-5 aastaks. Seega on vaja mingit tõuget, et asja uuesti käima lükata. Enamasti tuleb tõuge sellest, et keegi õige mõnus inimene tunneb asja vastu elavat HUVI. See võib olla kolleeg või õpilane või Anne Erlach Patendiametist. Anne näeb kohe, keda sul vaja on ja juhatab sind õige inimese juurde. Ja õige inimene on kaasamõtleja-tüüpi Ago Jääger firmast Eltek. Siis saab idee puudused läbi arutada. Saab vahetada meili teel jooniseid ja neid kommenteerida. Ja siis mingil hetkel teeb Ago valmis vajalikud jupid ja sul jääb üle vaid komplekt kokku aretada. Soapiidena kasutasin jalgrattakodaraid. Siis saad kududa ja esimeste kudumismeetrite paremad palad on teie ees. Materjaliks heidelõng VEEVI, mis on loodud Märt Raudsepa abil firmast Viru Vill kasutades Raasiku villavabriku Aade Lõng heiet.
Õiged inimesed ütlevad näiteks: „Ma ei tea, kas seda saab nii teha, aga proovime!” Nagu Malev Toom Tartu Kõrgemast Kunstikoolist, tänu kellele sai spoonile printida selle näituse seinatekstiilid, mis kujutavad endast märkmikulehtede sarnaseid viiteid ja leiutusprotsessi märksõnu.
Minu virtuaalse „leiutajateküla” taustatoeks on Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakond ja Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit kus on loov, soe ja leiukas töökeskkond.

Leiutamisteni!
Kadi Pajupuu
veebruar, 2009